Ühisgümnaasiumi õpilased Itaalias Erasmus+ projektiga

LAUPÄEV

09.07.2015

Ja nii algaski meie ''vahva'' tagasitulek Eesti...

Hommikul kella poole kaheksa ajal pidime kõik olema õpetajate hotelli ees, et bussiga Avezzanost Rooma minna. Nii me siis nutsime, naersime, pildistasime ja kallistasimegi üksteist. Hüvastijätt oli ikka väga pisaraterohke...

Meie lend Roomast Frankfurti oli tühistatud, seega pidime minema Roomast Viini, Viinist Frankfurti ning Frankfurdist Eestisse, kuid meie õnneks või õnnetuseks kõik nii sujuvalt ei läinud.

Kaks päeva varem oli Rooma lennujaamas, ja just meie Terminalis tulekahju olnud... Meie lend Roomast Viini hilines, ikka korralikult ning seetõttu ei jõudnud me ka Frankfurdi lennule. Siis algaski suur jooksmine Viini lennujaamas, ma usun, et lõpuks olime me terve lennujaama läbi ja lõhki ringi jooksnud. See oli ikka kohutav, sest niigi oli tervest reisist suur väsimus ning lennukist maha jäämisega oli tulnud suur närv sisse. Lõpuks leidsime inimese, kes meid aitas ning pärast seda toimusid kahe lennufirma bosside vahel suured läbirääkimised, et kes süüdi on ning kes meile uued lennupiletid ostab. Seetõttu pidime JÄLLE kaua ootama, kuni lõpuks selgus, et bossid jõudsid ühele meelele ning meid saadeti Viini 5 tärni hotelli, kus saime ka õhtust ja hommikust süüa, lennufirma kulul...

Oligi aeg võtta meie pagasid. Ka seal pidime ikka kohutavalt kaua ootama ning lõpuks saime teada, et üks pagas on üleüldse kadunud, ehk siis Katre pidi lennujaamast lahkuma ilma pagasita. See kõik oli nii naeruväärne, sest me ei suutnud uskuda, et kui läheb halvasti siis ikka totaalselt halvasti. Nii me siis veetsimegi öö hotellis ja saime seal ka maitsvat toitu...

Järgmise päeva (pühapäev, 10.07.2015) hommikul oligi meie lend Viinist Frankfurti, ka sellel hommikul pidime palju jooksma ning saime JÄLLE halva üllatuse osaliseks, nimelt, meie õpetaja Marika lennupiletiga oli midagi viga. Sellel hetkel olime kõik juba suures paanikas, sest kartsime ka sellest lennust maha jääda, kuid suureks õnneks me siiski jõudsime ilusasti oma lennule.

Frankfurti jõudes oli meil ainult pool tundi, et jõuda uuele lennule. Seda oli ilmselgelt liiga vähe, kuid suure jooksmisega jõudsime ilusasti ka sellele lennule...

Lõpuks olimegi Eestis, õnnelikult kodumaal. Võtsime oma pagasid, kuid saime teada, et Katre pagas saabub Tallinnasse alles järgmisel päeval, seega pidime lahkuma jälle ilma ühe pagasita.

Uueks üllatuseks oli aga see, et meie tellitud buss polnud lennujaama kohale jõudnud. Õpetaja Liis helistas bussijuhile, kuid too ei võtnud vastu ning sellel bussifirma juhil oli telefon välja lülitatud. No see pani meie tagasitulekule ikka tõelise punkti, sest bussi polnud ju ka kohale tulnud. Nii me siis istusime nördinult... Pool tunid hiljem helistas bussijuht ning ütles, et ta hilineb veidi. No see tegi meid õnnelikuks, et siiski pole meid bussifirma poolt ''üle lastud'', kuid siiski oleks võinud varem teada anda, et hilineb, sest me olime juba täiesti paanikas.

Selline oligi siis meie tagasitulek Eestisse... Täis jooksu, kirumist, naermist (meie väga uskumatust olukorrast) ning passimist.

Vähemalt on, mida meenutada!